Ski camp!!

8. jaanuari hommikul tõusin üles juba seitsme paiku hommikul, pakkisin veel viimased asjad ja jätsin perega hüvasti. Host vanemad läksid sama päeva õhtul Dubaisse kolmeks nädalaks. Mina aga läksin suusa- ja lumelaua laagrisse. Õde sõidutas mind rongijaama ja 4 tunnine rongisõit võiski alata. Mul oli kohver koos lumelaua varustuse ja riietega, spordikott ja lumelaud. Võite ette kujutada, kui suur jamamine see on, et nii paljude asjadega rongi peale saada ja siis mingi koht leida. Õnneks oli pühapäeva hommikul rong päris tühi. Leidsin peaaegu tühja vaguni, sättisin ennast mugavalt sisse, aga muidugi selles samas vagunis oli mingi mees, kellel oli õudne vajadus kõigiga rääkida. Vahepeal isegi kutsuti teda korrale, sest ta ilmselgelt segas kõiki teisi vagunis. Zurichis tulid rongile paar teist vahetusõpilast, kellega koos edasi sõitsime. Bernis tulid rongile juba peaaegu kõik VÕPid. Lõpuks jõudsime Meiringeni. Andsime oma lumelauad ja suusad auto peale. Edasi pidime ise jala kõndima. Õnneks väga pikk maa ei olnud. Laagrisse jõudes valisime toad. Ega eriti valida tegelikult polnud, me olime vist kõige suuremas toas koos umbes 15 tüdrukuga ladina ameerikast. Selle nädala jooksul kuulsime ausõna LIIGA palju hispaania keelt, et lõpuks see polnud isegi enam naljakas. PUTA MADRE! Esimesel päeval suusatama ega lauatama ei läinud. Toimusid sessioonid selle kohta, et kuidas meil see pool aastat möödunud on ning mida saavutanud oleme. Saime tagasi rongipiletite raha. Minu rongipilet oli vist üks kallimatest, kuna mul oli kõige pikem maa vist sõita ka. Veel said kõik selle nädala jaoks söögiraha lõunasöögi jaoks, kuna päeval olime mäe peal ning ei läinud tagasi alla lõunasööki sööma. Seega pidime ise iga päev ostma.
Teisel päeval oli hommikuäratus kell 7 nagu ka teistel päevadel. Sõime, panime suusariided selga ning suundusime mäele. Meiringen on nii ilus koht. Lumised mäed ümberringi ning õnneks oli peaaegu iga päev päikseline. Esimene päev oli vist kõige raskem, sest lumelauatamine ei läinud kohe kuidagi. Kukkusime koguaeg iga kahe meetri järel, kuna ma pole kunagi lumelaual seisnud. Õnneks ma ei olnud ainuke algajate grupis. Ainuke Euroopast küll, aga siiski oli väga lõbus.
Päeva lõpus valutas vist iga lihas mu kehas. Lisaks need ilusad sinikad mu jala peal. Kõik olid päeva lõpus nii väsinud, et kell 11 öörahu oli täiesti mõistlik ning keegi vist isegi ei vaielnud sellel vastu.
Kolmandal päeval hommikul toimus täpselt sama. Lumelauaga läks paremini, suutsin isegi natuke püsti seista ja umbes 2 kukkumisega sain "mäest" alla. Kui ma natuke pahuraks muutusin, et ma nii palju kukkusin, nägin oma kõrval vahetusõpilasi ladina ameerikast, kellel kunagi lumes küllalt ei saanud! Nad pidevalt hüppasid lumme ja olid koguaeg läbimärjad. Seda oli nii lahe vaadata, sest paljud neist nägid lund esimest korda. Neil oli lihtsalt nii ükskõik! ja ka minul muutus tuju kohe heaks. Õhtul läksid osad ujuma, aga kuna ma bikiinid maha unustasin, siis ma ei läinud. Umbes pooltega läksime seal lähedal olevasse baari "Sherlock" Oli väga lõbus, kahjuks aga pidime juba 11nest ära minema. Arusaadav, sest järgmine päev poleks väga hea olla olnud mäel, kui magamata oled.
Neljanda päeva homimkul vedasime ennast hommikul oma valutavate lihastega voodist välja ja läksime sööma. Kuidas üldse võimalik on, et kaelalihased valutavad lumelaua sõitmisest!? Sellel päeval hakkas lumelauatamine juba päris hästi välja tulema. Oskasin natuke kurve teha, kuid kukkusin ikka veel palju. Õhtul toimus "Camp Olympics". Tehti tiimid ja siis pidime üksteise vastu võistlema. Esimene mäng oli selline, et oli paberitükk ning tiimiga pidime ennast selle peale mõlema jalaga mahutama. Ja siis iga pidi paberi väiksemaks voltima. Me ei olnud kahjuks väga edukad, haha. Isegi "mexican thinking" ei aidanud! Teine mäng oli sellne, et seisime kõik toolide peal ja vanuse järgi ennast ritta seadma. See mäng kukkus suht läbi, kuna reeglid olid valesti seletatud. Kolmas mäng oli siis selline, et pidi kaardi suu pealt suule andma. Ma ei oska väga seletada, aga väga imelik mäng oli, peaks mainima. Tegelikult ma naersin lihtsalt katki ennast seal mängus, kuna poisid aasiamaadest olid niii arad ja nutmise äärel, kui nad seda kaarti edasi pidid andma. Me ei võitnud, sest me ei suutnud naermist lõpetada. Aga viimaseks ka ei jäänud. :D Lõpus ütles Alex "Well, this was the most akward game i have ever played". AGREED!
Toimus ka Skicamp 2012 Miss and Mister valimised. Kõik pidid laagrist ühe tüdruku ja poisi poolt hääletama, kes selle aasta suusalaagri missiks ja misteriks saavad.
Viimasel lumelauatamise päeval enam eriti ei kukknudki. Sellel päeval läksime ka pooltega õigest mäest alla(enne proovisime väikselt künkalt alla saada). See oli niiii lahe kogemus ausõna!! Kindlasti tahan uuesti mäe peale minna, loodan, et talvevaheajal saan minna.
Õhtul teatati, kes siis said Skicamp 2012 missiks ja misteriks. Muidugi said selleks üliarmas väike Tai tüdruk Molly ning Alex Uus-Meremaalt. Hiljem läksime kõik koos Sherlockisse, kus meie isiklik DJ Tinu mängis head muusikat. Ma ei teagi, mis kellani me seal olime, aga väga lõbus oli. Hommikul oli äratus alles pool 10. Sõime, koristasime ja juba oligi aeg minna.
Jätsime hüvasti ja tegime palju pilte, sest suurt osa neist näeme alles mais või juunis, enne kui ära lähme. Jube kahju oli ära minna, osadel olid pisarad silmas, sest see oli viimane pikk laager koos.

Tiiinaaaa, lihtsalt mine blogisse ja kirjuta uus postitus. Jah, seda ütlen ma endale iga päev. Ma tegin isegi lubaduse endale, et uuest aastast hakkan rohkem kirjutama.
Nagu näha, ei tule see kuidagi välja, aga ma annan nüüdsest endast parima!
Aastavahetusel olin Bernis. Enne aga sõime perega koos racletti, mis on muidugi parim rahvustoit siin. Peate seda ilmtingimata proovima, kui Shveitsi satute! Pärast sööki jätsin perega hüvasti ja läksin rongijaama. 2 tundi sõitu ja olin Bernis. Kõigepealt sain Oliveriga kokku ja siis Barbora ja teiste vahetusõpilaste ja igasuguste kirjute inimestega. Läksime ühte baari Bernis, kus oli päris lõbus. Seal tegime countdowni ja juba märkamatult oligi uus aasta. Nii imelik oli mõelda eelneva aasta peale. Kuidas mul eelmise aasta alguses väljas lund visates tuli äkitselt pähe minna vahetusõpilaseks ja nüüd ma olengi siin. ELU PARIM OTSUS! Pole midagi muud öelda. Kui te üldse kahtlete oma minekus mingitel põhjustel, siis ausalt ma soovitan teil kõigil see teoks teha, kellel tahtmist on. See pool aastat siin on mulle juba tohutult õpetanud. Ma poleks elusees teadnud, mida ma elust tahan ja kes ma üldse olen, kui ma poleks seda otsust langetanud, et siia tulla. Te kaotate ühe aasta koolis aga võidate terve elu :) It's a fact.
Nüüd jälle teemale tagasi minnes, siis kui juba uus aasta oli, otsustasime kambaga Freibourgi minna. Barbora juurde seitsme paiku. Vajusime kohe magama. Mõtlesin, et magan julmalt kella viieni õhtul, aga üllatus oli suur, kui juba 12 olime mõlemad täitsa ärkvel. Sõime hommikust ja laisklesime terve päeva, vaatasime filme. Kella seitsmest hakaksin tagasi koju sõitma, pidin mingi viis korda ümber istuma ja pärast kolme tundi olin kodus.
Midagi erilist pärast seda ei olegi teinud. Pühapäeval aga SKI CAMP! Ootan juba väga.. pole kunagi lauda sõitnud, eks näis, mis sellest välja tuleb. Pakkisin juba natuke kohvrit ja lumelaua varustus võttis põhimõtteliselt terve ruumi kohvris, millega ma siia tulin.. ma ei kujuta ette, kuidas ma oma asjad ära mahutan. Homme veel lähme host ema, isa ja vanema õega ühele gaalale. Nimelt, mu host isa on ida shveitsi "markt präsident". Ei oska seletada eesti keeles täpselt, mille president ta on. :D Aga ta ütleb sellest ametist ära, et rohkem aega perega veeta. Muidu veedab ta alati oma pikad tööpäevad St Gallenis kontoris ja vahel isegi magab seal. Seal toimubki siis niiöelda lõpupidu koos ca 200 inimesega. Peame siis homme ennast üles lööma.
Muidu kõik on hästi ja ma ikka elan :)
Bis bald!